Toksikoloogia

This page is read only. You can view the source, but not change it. Ask your administrator if you think this is wrong.
Polüklooritud bifenüülid on sünteetilised kemikaalid, mis on stabiilsed, suhteliselt inertsed, vähelenduvad viskoossed vedelikud. Neid on kasutatud dielektrikutena, jahutusvedelikena, määrdeainete ja värvide koostises. Kokku on 209 võimalikku PCB teisendit (vt joonis 3) ja neist umbes 120 sisaldub tööstuslikult toodetud produktides, nagu Aroclor 1254, Aroclor 1260, Clophen A60. Kaks viimast numbrit nende ainete nimedes viitavad kloori protsentuaalsele sisaldusele PCB segudes. PCBsid kasutati varem mitmesugustel eesmärkidel: dielektrilistes lahustes, määrdeainetes, vaakumpumpade vedelikes, plastitsiididena värvides ja koopiapaberite valmistamisel. 
 
Joonis 3. Polükloreeritud bifenüüli struktuurvalem C12H10-xClx

Hüdrofoobsuse ja lipofiilsuse tõttu akumuleeruvad nad kiiresti rasva sisaldavates kudedes. PCBd on keskkonnas väga püsivad ja bioakumuleeruvad ning bioloogiliselt mitmekordistuvad (biomagnifikatsioon). 1970ndatel aastatel hakati nende kasutamist piirama, kuid juba tarvitusel olnud seadmetes lubati kasutada edasi. Alates 31. detsembrist 2010 ei tohi Eestis kasutusel olla enam ühtegi üle 5 dm3 PCBsid sisaldavat seadet. Tihti satuvad need ühendid keskkonda jäätmete hooletu käitlemise tagajärjel ja tänapäeval leidub PCBsid igal pool – nii õhus, vees, pinnases kui ka elustikus. Nad tekitavad organismidele maksa-, seedetrakti- ja nahakahjustusi, rikuvad  endokriin-, paljunemis-, närvi- ja immuunsüsteemi tööd. Nad on ka võimalikud kantserogeenid.